Mõelda vaid. Aeg teeb kapakut.
Meie nunnu on juba iseteadlik põnn, kes oskab suhelda ja võluda - täituvad pea kõik tema soovid. Ja kui mitte heaga, siis hea kisaga.
Mul on 11. päev Ukuga vanemapuhkusel olla (pluss jõul ja vahetus, mis annab mitteametlikuks puhkuseks pikema perioodi ja tunde). Eile korra murdusin ja vaatasin eliisist tööasju, pilte rühma toimetamistest - need on alati hea tuju valmistajad - aga muidu pole olnud mahti sülearvutit käimagi panna. Telefonis olen tööpostkasti kiiganud, aga ega seal midagi sellist, millele kaasa reageerida, küll ei ole. Uus seadus ehk. Paar päeva on veel aega uurida. Seal on toimumas põhimõtteline muutus seoses lapse arengu jälgimisega, ei saa öelda, et ma oleks põhimõtteliselt selle vastu. Näis. Ja siis muidugi lasteaia arengukava - sellised "väikesed" muutused. :D Ja nüüd ma libisen töö libedal teel.
Tegelikult tahtsin oma (või noh, meie) Ukus rääkida. Lihtsalt - ta on kõige toredam laps, kes mul olnud on :D Päriselt. Ta ongi hea ja armas ja mõistlik. Tema vanem olla on nauding. Käisime Mustikaga tutvust üles soojendamas - lahe on vaadata, et kuidas ta esialgu suurte silmadega jälgib (aga ei heitu, ei hakka nutma) ja kui siis on kohanenud, siis oskab ikka rõõmu ka tunda. Sama muster avaldus tema esimesel spaa külastusel - seal oli väga palju erinevaid stiimuleid (hääled, valgusmäng, erinevad inimesed), ta on olnud üsna kodune laps ja pigem vähe maailma näinud (minu töö välja arvata), aga pärast seda kui esialgne ehmatus möödus, lustis ja kilkas ise ka. Need paar järjestikust käiku lisavad kindlustunnet ka edaspidi temaga koos erinevaid ettevõtmisi teha, et ta tuleb üsna kenasti uute olukordadega toime.
Ja ka autosõit on lotovõidust kujunemas hästi ajastatud teekonna läbimiseks. Loomulikult eelistame me sõita siis, kui ta magab. Kuid paaril korral on olnud ka toredaid ärkvelolekusõite (ja ka vägevaid kisatrette), kuid iga hästi läinud kord lisab usku ja julgust.
Mõnel korral on ta juba mõelma käega toidust hoidnud ja oma kahel jalal seisnud või siis mõlema käega vanaemale lehvitanud ja siis ka ootamatult seisnud. Pigem ta ikka ei torma ja on pelglik. Kuid tugede najal liigub edasi juba küll. Sokki jalast tirib ära kiiremini kui mina jalga talle suudan panna, sama lugu on mütsiga. Särgi osas olen ma veel osavam kui tema.
Tema lemmikatraktsiooniks on jätkuvalt magamistoa aknaklaasil kuivav kärbes.
Toidu osas eelistab kõike, mida saab ise suhu panna. Mõned korrad on lusikatralli ka tunda saanud (ja mina koristamise tralli), lödile eelistab tükke, magusale soolast. Telefoni ja juhtmeid näeb sealt ka, kust ma ei oska mõeldagi. Kukkumist ja lapsi kartvad asjad tuleb tõsta teisele korrusele, linu tirib, uksi ja südameid avab.
Kommentaarid