Osalen ühel koolitusel ja umbes-täpselt nädala pärast peaksin ma jagama üht edulugu. Mina. Siin ja praegu. Minu isikliku elu edulugu saab veebruari esimesel nädal aastaseks. Ja et oleks tasakaal, siis tööalaseid eduelamusi minul endal, minu endaga seoses, on ikka pigem vähe. Mul on olnud rahuloluhetki, kui tunnen, et "jah, ma olen olnud olemas, olen olnud juures, ma tean, mis on nende sõnade taga". Ja võib-olla see minu sisemine laul "mind ei ole piisavalt, ma ei ole piisav" ongi tegelikult olnud möödalaulmine, mille põhjuseid võib leida suurtest muutustest minu enda kui ka ühiskondlikus elus. Vahepeal on olnud ikka liiga huvitav.
Täna ma tunnen, olles lõpetanud ühe raamatu (Miks emme joob?), mille lugemist ma alustasin siis, kui tulin Ukuga koju ja alustanud teise (Lapse ajukeskne kasvatamine) lugemist, et olen kaotamas ära loova ja ladusa teksti loomise oskust. (See sama tunne, et pole piisav, pole piisavalt hea. Võta nüüd kinni, et palju on tõtt ja palju on mõtteharjumust. Ehk polegi oluline - vilumus tuleb harjutades ja seda ma siin nüüd teen ;)).
Sellest vajadusest sõnu üles leida ja sõnadest lauseid moodustada sündis ka eelmine postitus ja see praegunegi. Pluss, tean, et kirjutamine aitab mind minu mõtetes edasi, aitab mõelda, aitab korda luua. Raamatus Lapse ajukeskne kasvatus on see ka kenasti lahti kirjutatud kuidas emotsionaalsete teemadega seoses on oluline leida üles sõnad, anda nimetusi, luua lugu - nii teevad aju poolkerad omavahel koostööd. Sama on ka minuga - see edulugu oma vormistusega teeb mind veidike ärevaks, peas on palju sahtleid lahti, aga tunnete ja sõnade sõlmimine ning lausetesse ladumine aitab mind edasi - sahtlid saavad korda, mõni läheb lihtsalt kinni (peitu, silma alt ära), teine saab mõttelisa ja -vormi juurde.
Ja nii on juhtunudki, et tund-pooleteistkümnega on digipöörasuse sahtel kinni minemas ning avanemas hoopis arengu toetamise sahtel. Näis, aega veel on. :)
Sõnadest veel niipalju, et Uku oskab öeda juba aitäh, mam-mam ja emme (see on umbes nii, et emmemmmammamm). Aga seda vaid siis, kui pole väsimust ja emotsiooni - siis aitab lihtsalt kisa. Või hammustamine (siis tahab ta enamasti juua). Varem oli üks mitteverbaalne tegu ka juustest sikutamine, kuid selle vahendi järjepideva ja eesmärgipärase kasutamise on ta tänaseks ära unustanud.
Kommentaarid