Täna on sõbrapäev. Kosmos on kinkinud mulle ja mu perele võimaluse olla sellel tähtsal päeval koos. Kodus. Pea-aegu enam mitte nii väga haiged. Või vähemasti praegu veel on alust nii arvata, samas - muutus võib tulla minutiga. Palavik või köha või nohu või kes teab, mis veel.
Perega koos. Kõik võiks olla ju nagu hästi. Aga ei. Peas on miljon mõtet ja ülimalt keeruline on olla enda suhtes lahke ja leebe. Ikka on see, et miks ma pidin? Oli minul siis vaja? Kui rumal võib olla? Kuidas ma ei osanud... jne jne. See on selline mõnus ketramine, mida rohkem mõtlen, seda kindlam vagu saab. Pluss veel see, et ma olen erakordselt heade enesesüüdistusomadustega (ja kõikide osapoolte ees tunnen, et justkui ainult mina olen kõiges toimunus süüdi) ja kui mõelda sinna juurde see emotsionaalne pool - ei ole väga palju vaja mõistmaks, et ketas loperdab ja hüppab.
Vaherepliigi korras: Täiesti ootamatu enesesüüdistus tabas mind sügisel, kui sain teada, et minu gümnaasiumiaegne klassivend on endalt elu võtnud... See süüdistusperiood ei olnud pikk ajaliselt, aga emotsionaalselt ikka väga-väga sügav. Tagntjärgi on muidugi huvitav analüüsida, et mis hetkedel ja kuhu mu tunne paigutus, kus ma selle sõnumiga leppimise faasis olen (süü, mõistmine, lahtilaskmine, andestamine, viha, info kogumine, selgitsute küsimine, leppimine...)
Ja enesesüüdistuste kõrval ei tasu unsutada veel üht tähtsat sõnumit, mis ootab ka oma hetke, et püünele astuda. Seni hiilib salakavalalt akside vahel, sabajupp veidike vilksatab ka. See on "imeline" sõnum, et "sa ei ole piisav". Mõnel hetkel või kohata seda nii, et "SA EI OLE PIISAV!!!!!". (Ei tasu heituda, keegi pole mulle seda öelnud (või kui on, siis praegu ma küll ei mäleta), aga - ma olen selle ise välja mõeldnud. Ja teadagi - ise mõeldud, armsaks mõeldud. ;)
Loomulikult aitab edasi minna teadmine, et igale käkile järgneb suurem või väiksem, eredam või kirevam käkk. No ja mul neid käkkämbreid juba jagub, aga näe, ikka elan edasi. Suudan isegi nalja teha ja rõõmus olla. Ja tegelikult on vabastav see teadmine, et kui vaja, siis olen valmis ka lahti laskma, isegi oma kõige kallimast ja säravamast mannergust. Ja uuele rännakule minema... Uute ämbrite manu :)
Mu mõtted on üsna hüplikud. Aga - ma olen täiskasvanu. Mõtlen lihtsalt, et mida ja kuidas kogevad praegust hetke lapsed? Lapsed, kes peavad varjama kollektiivis oma nohust nina või ei julge köhida isegi siis, kui miskit läheb kurku. Või, hoidgu taevas, kui keegi peaks julgema aevastada... Ah, ma ei suuda siit isegi edasi mõelda, loodan vaid, et meil jagub psühholooge ja tarku täiskasvanuid, kes hoolivad, märkavad, sekkuvad, toetavad ja suunavad.
*Kirjutamine on minu maailmas eneseabi viis, üks võimalus mõtted korda
seada ja neist lahti lasta. Ja kuna ma ise olen saanud abi võõrastest blogipostitustest, siis seetõttu teen oma mõttevoo ka nähtavaks. Usun,
et mu mõtted ei ole midagi ekstraainulaadset, pigem praeguses hetkes on inimesi, kellel on samalaadsed pusad harutada.
**Ja võib-olla lõi mind niimoodi rivist välja, et pidin hakkama kirjalikult korda looma, hoopis see, et nägin öösel unes oma kadunud isa. Sobrasin ta jope taskutes ja võib-olla isegi rahakotis ja sain sealt midagi vist isegi endaga kaasa... Sõbrad, unenäotargad, peegeldage, kas see võib anda põhjust meelehärmiks?
Kommentaarid