Mul oli täna järjekordne seik. Üks vigurvänt trikitas enne
lõunaund. Mulle aga see väga ei sobinud, sest kes tahaks pärast prisket
tööpäeva enam trikke-nippe näha, kõikidel pigem juba toss õrnalt väljas.
Mis siis ikka, võtsin appi oma viis sõrme ja selgeks õpitud nipi -
voodisse minemiseks oli aega täpselt nii palju (ja mulle ka edasiste
sammude mõtlemiseks mõtteaega) kui kulub mu sõrmedel peitu minemiseks.
Ütleme
nii, et mul oli õnne. Ehkki pöial oli õige pikalt püsti, sai seegi
lõpuks peitu minna, kui tegelase varbad olid juba üle voodiääre.
Voodis
aga näitas ja rääkis ta mulle hopis põnevat lugu. "Tegelikult ma panin
ühe kirsikivi padja alla kasvama, siia seene juurde" Leidsime koos selle
kivikese üles. Tõesti - korralikult puhtaks lutsutatud kirsikivi,
mälestus magustoidust, oli padja all ootamas. Eks ma kasutasin selle
hetke oma eesmärgi nimel ära - tuletasin meelde, et taim vajab nüüd
kasvamiseks vaikust ja soojust. Pane aga pea padjale ja ole üsna kuss.
No ja, jess, ka sel korral valis ta minu õnneks oma kirsikivi toetamise.
Uni tuli huigates, kirsikivi kallistades...
Ja nüüd ma siis mõtlen, et kas ma tõesti oleksin pidanud olema ratsionaalne ja valima teaduse või...kasvatame edasi oma kivikest ja kallistame usaldust? Kasvatusteaduse suured küsimused.
Kommentaarid