Mu blogi on taas elu virr-varris üsna vaikseks jäänud. Aga ta on olemas. Ja pöördelised lood võiksid siia ju kirja saada. Eks igapäevaelu pakub emotsiooni, aga aeg on toonud tarkuse, et kõike ei maksa jäädvustada, luubi alla panna. Samas - ka praegu olen saanud tuge teiste lugudest, mis on sarnaselt sellele, mis siin arenema hakkab, kirja pandud.
Mu elus oli selline lugu, et kui kevadpuhkuse ajal olin ametis autokooli teooriatestidega, siis puhkuse lõpp tõi positiivse tulemuse ka testile, mis avab ukse uuele maailmale. Oh seda üllatust, oh seda rõõmu. Oh seda elu! Vahetult enne testi tegemist olin E-le öelnud, et minu ainuke ja suur soov on, et meie laps ei jääks minu/meie pere ainukeseks lapseks. Ja kui tema enam lapsi ei taha, siis see on ka võimalus. Aga mina kindlasti tahan ja ma ei näe enam võimalust uue kevade ootamiseks või muudeks haledateks vabandusteks.
Ja sireliõisi söömata läks mu soov täide. Tööle minnes oskasin juba öelda ei redelile ronimisele, veinimõisa külastusele, prisketele kohvitassidele. Ja elus üldiselt ka - mingites tobe-olukordades tõdesin, et küll on hea, et kõik peagi muutub.
Ja muutuski. Aga mitte päris selles suunas nagu mina soovisin.
Juhtus nii, et mai viimastel päevadel sain aru, et ühel hommikul oksendamist oli vähe, pea-aegu hea olemisest ärevuse tundmine oli õigustatud. Minu rasedus oli peetunud kaheksandal nädalal. Ja selleks ajaks, kui mina pidin end rasedusega arvele võtma minema (11 nädalal), olin ma oma väikest konnakullest juba ihusilmaga näinud. Ja avastanud, et ehkki ma ei ole lapsena mingi konnauurija olnud, siis selle lootekoti nägemine aitas olukorraga leppida küll. Jah, ta oli juba siis väike inimene - silmatäpid, käed, jalad, vatsake... Kuidas ma oleks saanud jätta ta lasteaia vetsupotti?
Ja kuigi ma olen oma keha ja geenide ja kogu selle kompoti peale päris kuri ja pettunud ja kurb, siis olen ma ka lõppemata tänulik, et see kõik juhtus pärast seda, kui ma olin oma pupujuku saatnud pärast lastekaitsepäeva ühisüritust lasteaeda lõunaund magama, selja taha oli jäänud kolm lõpupidu ja ka lastekaitsepäeva rõõm sai rõõmustatud ja ootamatud olukorrad lahendatud. Ja tänulik olen ka selle üle, et olin käinud rääkimise teel ja et neil rasketel päevadel oli mul võimalus valida inimesi, kellega koos olla, et iseenda ja oma olukorraga leppida.
Jah, muidugi on kurb ja on valus ja on ehmatus ja kartus uuesti proovida. Sest teaduslikult ju katkemise tõenäosus iga katkemisega suureneb. Pluss - kehtib ka see tõde, et "nooremaks ei jää meist keegi", aga see minu poolt sõnastatud soov kehtib ikka. Lihtsalt lisaks sellele, et ma veidike kardan sünnitust, sest arsti ja ämmaemanda poolse toe ja sekkumiseta oleks me arvatavasti mõlemad taevariigis (ei ole see nii loomulik kulg midagi), siis nüüd on taas pinnal see tunne, et kas ma julgen rõõmustada ja tohin üldse soovida enamat...Kas meie omavaheline geenikokteil sobib üldse kokku eluga? Jah, täna ma ei räägi endale enam seda lugu, et ma ise olen vastutav loo sellise kulgemise eest - tean ju, et nii varases staadiumis toimubki nö looduslik valik. Ja no need geenid, geenid. Aga... see leppimine, et miks just minuga ja just niimoodi, see pole kerge tulema. Ja siis on mu ümber need teised lood (vaadake kasvõi Pardiralli lugusi), siis... minu mure, ehkki ta on minu oma, on ikka pigem väike ja mööduv. Lisaks annab põhjust rahuks juba täna teadmine, et mu keha on pigem vähese sekkumisega toimunud muutustega üsna hästi toime tulnud. Siin oleks võinud ju ka kõik teisiti kulgeda.
Jah, elu läheb edasi. Lihtsalt, et kuidas olla enda ja oma kaaslase suhtes mõistev ja toetav ja kuidas päriselt toime tulla sellega, et see üks üks vahva nunnu võibki jääda ainukeseks. Ja kas ma siis päriselt ka valmis olen järgmiseks peetumiseks või katkemiseks või selleks, et "ikka hakkavad päevad"... Ja käia siis külas perekonnal, kus "issil emmega on üheksa last, aga enne oli tal veel ühe naisega lapsi, aga ma räägin nendest, kes minu emmega on..."
Küllap aeg annab selgust. Ja helgust.
Kommentaarid