Jõudsin eile järgi vaadata ühe viimase aja kõmulisema saatelõigu.

Ja kindlamaks kasvas mu veenudmus, et toon koju lapse raamaturiiulile tundesõnu sisaldavaid raamatuid, mänge, et niimoodi samm-sammult toetada ja olla kaasas, olla kohal ja anda lapsele vajalikud tööriistad, sõnavara. Et enda sisemaailma peegeldus ei oleks raamitud vaid sõnadega lõbus-kuri-normaalne-hästi. See, mis meie sees ttoimub, on nii peen ja siiruviiruline. 

 Teekond enda mõistmiseni algab ikka üsna kohe. Ma vanemana ei saa loota, et seda teeb lasteaed, kool... Samavõrra võin ma lihtsalt loota, et ta ei jõua aineteni, mis aitavad tal endaga toime tulla - aga see on tänapäeva maailmas vist ikka pigem helesinine unistus. Mida võib ka olla see minu usk, et kui inimene teab, et ta on igas oma päevas ja teos ja tundes piisav ja armastust vääriv, siis ehk on nii mõnigi eluetapp lihtsalt veidikene rahulikum ja veidikene toetatum. Aga seegi on ju vaid usk.

Mõtlemapanev.