Olen juba teist päeva Viljandis. Tore on. Ja vahetevahel kurb ka, kurb on siis, kui taipan, et olen siin ainult külas. Aga nad on toredad, oi-oi kui toredad, need külalislahked inimesed :)
Ja millised plaanid mul olid, mida kõike ma siin teha ja näha jõuan, aga nüüd on plaanid õhku haihtunud ja nähtud-tehtud hoopis muud.
Eile õhtupoolikul oli raamatukogus omakultuuriakadeemia (kas see nimetus ka päriselt selline oli, kuid mina nimetan seda loengut nii, vast ikka oli). A. Noormets rääkis omailmast, kunstist, lumeinimestest, teatrist, tööst, hirmuset/kartustest, ootustest ja millest kõigest veel. Pluss mängis muusikat, millest minul varemalt aimuraasukestki polnud. Ühe briti mehe muusikategemise viisist, kus kasutatakse ära muusikakeskuse omailm, omahääl ja luuakse sellest helipildid. Ja rääkis veel sellest, et NY on kõrgelt vaadeldes kui masina sisemehhanism, masina siseilm.
Huvitav ja avav.
Pärast pooleteisttunnist kaasamõtlemist saab rõõmsalt edasi mõelda. Enda omailmast, raamidest, mis me oma elule ümber seame ja raamist, kuhu me iseenda väljanäituseks seame. Kui jõtkub jultumust, auahnust, sisemist tungi, võib vabalt võtta kuldse ja nikerdatud raami, end sinna sisse seada ja nii ongi, kõik vaatavad, et nii ongi. Eiteki kahtlust. Aga teine nii ei saa, ta võtab paar oksaraasu, klopsib neist raami kokku ja on õnnelik (või mitte niiväga õnnelik), aga enamat ta ei söanda. Kel jätkub silma vaatamiseks, see näeb, kel mitte, see ei näe. Ja nii ongi.
Nägin ka teatrit, proovi, mängurõõmu ja -lusti, kaitsvaid hoiakuid, ärritust ja hellust.
Tudengite tööde puhul ongi minu jaoks kõige vahvam mängurõõm, mida nö päris teatris näeb harva, ja näeb kammitsetumalt. Aga seal oli tore, pani muigama. Mänguga saab võõbata rollid, tüübid suuremaks, kontrastsemaks, robustsemaks. Mängult on päriselt.
Lollilegi selge.
Õhtul on Jaani kirikus pärimusmuusikute ja teiste sõpradega hingedepäevamõtisklus, mis andis põhjuse ja vabanduse veel üheks ööks jääda ja ehk homme sean sammud kodupoole.
:)
Kommentaarid