Lugesin ja jagan, soovitan - Anton Nigov "Harjutused" (2002). Üleüldse on Õnnepalu tekstid sellised, mida tasub lugeda, mida peaks lugema ja mis on seda väärt, et neid korduvalt üle lugeda. Raamatupoodi ja lugema!
Mulle tundub, et armastus on kirglik soov ennast teise vastu välja vahetada, saada ta endale nii nagu rõivas, nagu mask, nagu keha ja hing, mis omaenda põlatud keha ja hinge asemele panna. Armastus on iha olemise järele, olematuse lootusetu tung teise kaudu olevaks saada (lk 177).
Armastussuhe on vist alati endast välja minek, rollitäitmine. Tükis, kus kõik on intensiivsem, säravam, mõjuvam kui päris elus. Keegi ei suuda lõpmatult rollis püsida, see oleks nii füüsiliselt kui ka vaimselt üllejõukäiv. Armastus ja kunst on üsna samad asjad: sööst endast välja. Võimetus tagasi pöörduda tähendaks hullumeelsust. Ja pikendada seda üle lõpu, jääda lavalaudadele tammuma, sulav ja lagunev grimm näol, pomisema partnerile repliike, mis on väljaspool draamat kaotanud mõtte, muutunud naeruväärseks – see on lihtsalt tüütus, kohatus aplaus on ära olnud, lumm on haihtunud, ohver on surnust üles tõusnud ja mõrtsukaga käsikäes lavaäärel kummardamas käinud. Sa vaatad seda, kellele oled truudust vandunud, tõeliselt vandunud, muide mitte mängult, vaid nii kogu südamest, kui üldse veel saab olla...(269)
Tahtsin teeselda ajaga kaasaskäimist, kuigi aimasin oma suureks meelehärmiks, et kuulun maailma, mis ajaga kaasas ei käi, mis jääb kõrvale, millest aeg mööda käib (lk 199).
Armastussuhe on vist alati endast välja minek, rollitäitmine. Tükis, kus kõik on intensiivsem, säravam, mõjuvam kui päris elus. Keegi ei suuda lõpmatult rollis püsida, see oleks nii füüsiliselt kui ka vaimselt üllejõukäiv. Armastus ja kunst on üsna samad asjad: sööst endast välja. Võimetus tagasi pöörduda tähendaks hullumeelsust. Ja pikendada seda üle lõpu, jääda lavalaudadele tammuma, sulav ja lagunev grimm näol, pomisema partnerile repliike, mis on väljaspool draamat kaotanud mõtte, muutunud naeruväärseks – see on lihtsalt tüütus, kohatus aplaus on ära olnud, lumm on haihtunud, ohver on surnust üles tõusnud ja mõrtsukaga käsikäes lavaäärel kummardamas käinud. Sa vaatad seda, kellele oled truudust vandunud, tõeliselt vandunud, muide mitte mängult, vaid nii kogu südamest, kui üldse veel saab olla...(269)
Tahtsin teeselda ajaga kaasaskäimist, kuigi aimasin oma suureks meelehärmiks, et kuulun maailma, mis ajaga kaasas ei käi, mis jääb kõrvale, millest aeg mööda käib (lk 199).
Kommentaarid