vahel tahaks karjuda: kirjutage mind välja oma tobedast tarbimistihalevast elust, ma ei jaksa ega taha mitte grammivõrdki selles mängus osaline olla. tobe ajaraisk, raisk! ja mis vahet on, et anusaagimid vormivad staare ja televisioon vorbib superstaare ja marileenu muudkui tänab ennast ja ikkagi tõuseb suur hulk inimesi hommikul vimma ja vihaga ja seab sammud kirutud ja korduvalt äraneetud tööpostile, et leib oleks laual ja riie seljas. ka see on neetud, kuid raha ei haise. ka kõige peenemas ja glamuursemas seltskonnas raha ei haise. ja glamuur on niikuinii sitajuur, nii et paar sahmakat sitahaisu ei tee sitahaisule midagi. nii nagu haridus matsi ei riku. ja lollil jääb tarkust ülegi.
tarbida, tarbida, tarbida!
ükskord jäi silma: oluline pole see, missugune sa oled, vaid see, mida sa enese välimusega teinud oled - arvatavasti mõne nn meditsiiniajakirja kaanel keegi "väga tark" inimene on seda väitnud. no tõesti: kõik mehed naiseks, ja naised meheks, solaariumit niipalju, et kolmeteistaastane oleks hall, kunst ja geel ja silikon ja rasvaimu ja tselluliit on igapäevaleksika. ja eesmärk on järgmine: olla nagu geneetiliselt muundatu organism, näha välja võimalikult sarnane oma liigikaaslastega, mõelda võimalikult väha, parem oleks kui üldse mitte.

tegelikult on sellest kõigest juba kirjutatud: "1984" George Orwell, mis siin ikka liigselt sõnu teha, suud liialt täis võtta.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Päris huvitav blogi sul. Ma olen nii mõndagi siin elus kogenud ja võin öelda, et me kõik oleme kaasajal dilemma ees. Kas jääda samaks või areneda? Mina nimetaks seda eksistentsiaalseks arengukonfliktiks. Sest kumbki lahend pole tõeliselt hea. Kui me ei arene, jääme pimedasse primitiivsusesse. Me ei taha seda. Kuid ka areng pole hea lahend. Siis tuleb pidevalt ennast ületada. Kuid see toob kaasa üksinduse ja vääritimõistmise. Tean omast kogemusest, et kui tahad areneda, siis ületad ühel hetkel teadusliku maailmavaate piiri ja jääd üksi. Edasiminekuks pead pidevalt valima teooriate ja õpetuste vahel, mis üldsuse jaoks on vastuvõetamatud.Kuid vaid need võivad pakkuda uusi suundi.Ja puhtamaid olemisi. Ning meie kaasaja maailmas pole sul õieti kellegagi oma saavutatud vaimsust jagada lõpuks.Sest inimkond pole valmis, et kõnelda neist asjust. Inimkond elab ju veel alles oma lapsepõlve lõppu ja varast noorust läbi. Tema aeg on alles lõbutseda ja avastada ühtesid esmaseid tõdesid- mina killustatust, mis on meie postmodernismi olemuseks. Ta on veel tohutult kaugel sellest, et lihtsalt oma olemus kokku panna kõrgema astme tervikuks. Ja sedasi iga edasiminek kaasaja olukorrast on paratamatult inimesele vastuvoolu ujumine. Sest vajalikud tõed eesmärgi saavutamiseks, pole aksepteeritavad ühiskondade poolt.

_
tavaline
viive ütles …
tõsi ta on.