vahel tahaks karjuda: kirjutage mind välja oma tobedast tarbimistihalevast elust, ma ei jaksa ega taha mitte grammivõrdki selles mängus osaline olla. tobe ajaraisk, raisk! ja mis vahet on, et anusaagimid vormivad staare ja televisioon vorbib superstaare ja marileenu muudkui tänab ennast ja ikkagi tõuseb suur hulk inimesi hommikul vimma ja vihaga ja seab sammud kirutud ja korduvalt äraneetud tööpostile, et leib oleks laual ja riie seljas. ka see on neetud, kuid raha ei haise. ka kõige peenemas ja glamuursemas seltskonnas raha ei haise. ja glamuur on niikuinii sitajuur, nii et paar sahmakat sitahaisu ei tee sitahaisule midagi. nii nagu haridus matsi ei riku. ja lollil jääb tarkust ülegi.
tarbida, tarbida, tarbida!
ükskord jäi silma: oluline pole see, missugune sa oled, vaid see, mida sa enese välimusega teinud oled - arvatavasti mõne nn meditsiiniajakirja kaanel keegi "väga tark" inimene on seda väitnud. no tõesti: kõik mehed naiseks, ja naised meheks, solaariumit niipalju, et kolmeteistaastane oleks hall, kunst ja geel ja silikon ja rasvaimu ja tselluliit on igapäevaleksika. ja eesmärk on järgmine: olla nagu geneetiliselt muundatu organism, näha välja võimalikult sarnane oma liigikaaslastega, mõelda võimalikult väha, parem oleks kui üldse mitte.

tegelikult on sellest kõigest juba kirjutatud: "1984" George Orwell, mis siin ikka liigselt sõnu teha, suud liialt täis võtta.