Mõelda, kui meie elu ongi üks jõgi, millel ja millega koos me sõidame, kulgeme, rapsime, rassime, taarume, liugleme, vahetevahel rabistades kaldaveerel, siis sõudes kaasa tõusuveega, nägemata kaldaääri. Mõnikord tuleb õige madalale kummarduda, teinekord otsida õiget tasakaalupunkti, niimoodi võib filosofeerimist jätkata, jõudes välja lootsikute ja kruiisilaevadeni, kes millega ja missugustes tingimustes. Aga see, milleni ma jõuda tahan, on, et tegelikult on kõik olemas, absoluutselt kõik on olemas, võib-olla ei oska me lihtsalt märgata ja õigel hetkel hoogu aeglustada või siis lisada. Ja mõni ka ei julge, lihtsalt ei julge katsetada, otsustada, tegutseda, et elada tõeks oma unistused. Et võtta vastu kõik hea, mida maailmal on pakkuda.