... te olete läbinud kaks kõige raskemat eksamit vaimsel teekonnal: kannatuse oodata ära õige hetk ja julguse mitte pettuda sellest, mis juhtub (Coelho, 2005:99).

Mõtlemiskoht.


Pettumist ju pole, vastupidi on, on tore ja hea ja uskumatu, vaimustav, teinekord vähe vapustavgi, liigutav.
Aga mille järgi seda õiget hetke ära tunda?


Mõtlesin veel sellele, et on nähtusi, mis lähevad mööda ja on seesugust, mis puudutab. Kuidas seegi välja settub? Hing ja tema seltskond? Kõik on juba varem kokku lepitud?

Ja siis veel seda ka, et võib ju niimoodigi olla, et mõned inimesed on liigutajad või siis vahendid, keda on vaja selleks, et saada ja olla ise. Võib ju nii?