ma korjan sind kui kastepiisku
varajasel hommikul -
vaikselt, väärikalt,
hingevärinal -
et loodu ei pudeneks


ja missugust enesedistsipliini nõuab vajadus jääda rahulikuks, tunda rõõmu sellest, mis on. (mida tegelikult ei ole üldse vähe, tegelikult on ju rohkemgi kui iial unistada julgesin). ma nii tahan nautida ja elada iga hetke, iga sõna, iga rõõmuraasu. olla siin ja olla olemas. ma väärin seda ning see kohalolek on ainus ja kõik, mida ma saan vastu anda.

mäletan seda hetke, kui mõtlesin, et tahan ka - siin ta siis nüüd on - aitäh! :)