Tead, jäi painama see loo lugu… et kas ainult meeldib või mis meeldib… Kuulasin nüüd siis kohe kahe kõrvaga, sest saan ju aru küll, et teinekord on tagasipeegeldused olulised ning seetõttu tuleb neisse ka hoolivalt suhtuda.

Ma ei tea, aga mulle tundub, et praegusel hetkel kuulaksin ma igast loost oma loo välja, s.t. teema jääks samaks, aga vorm oleks vähe teine :) ja võiksin pikalt jahudagi, aga seda ma ei tee.

Minu jaoks on nauditav selle loo näiline lihtsus ja ülesehituse loogika, need kontrastid ja pinged, mis on sisse sätitud, kannavad emotsiooni ja toovad esile selle loo sumeduse ja ilu.

Olgu, ei suuda end tagasi hoida: minu jaoks on see kujunemise lugu, on suhte lugu. Seda suhet võibki mõista laiemalt, nii inimese ja maailma, inimese ja teise inimese, mehe ja naise, perekonna lugu, aga eelkõige siiski iseendast arusaamise lugu. Sest on ju nii, et hetketi on kõik selge, on lihtne, sume, kristalliseerunud, siis on murdepunkt ja kõik kisub kiiva, ongi pinged ja ebakindlus… siis lainetus raugeb, torm vaibub… vaikselt elad oma elu ennast ja lased asjadel olla, elad koos, taibates, et üheskoos on lihtsam kui üksteise vastu…

Selle loo ajal tulid mulle seesugused mõtted, kindlama pinna sai minu enda lugu – küllap seda võikski kunst teha: lisada inimesele usku ja kindlust ning tahet uskuda.