Tema ytles, et tema raskus pole ei yhes ega teises nähtes, mida nimetada annaks. See on koosmõjus, millega ilmneb maailma väljakannatamatus. Ta on yks gramm rohkem kukil, kui kanda suudad (nii väljendas seda kord kärbseseeni söönud ja mürgituse saanud sõber), ja vahel painutab käies looka, vahel ähvardab suruda maad ligi, pannes ennast hävitama ja raiskama. Aga teie jutustusi kuulates taipasin, et mu jutt maailmast on üks vilets vabandus. Ma võiksin elada, aga ei lase ennast. Kui unustan maailma ja lasen, siis tuleb sisemusse see õhtuste väljade rahu. Kõik, kes seal sagisid, on koju läinud ja öö läbi valitseb seal saladus. Siis ma tunnen ennast nagu koitu puhutud trompet ja teen sellist häält: ta mängis lõkke paistel kumavatele mustadele nägudele ja ärkas imelihtsa teema peale yles, lindistas selle ja heitis uuesti magama. (lk 89)
Tegu on tõesti väga hea lugemisega - ma olen juba poolest suvest saadik püüdnud kirja panna mõnda mõtet, aga siiani ei näi ükski mõte olevat piisavalt täpne. Kannnan edasi, eks paistab, kas ja millal, kui üldse.
Kommentaarid
Ilus - lase minna... lase...olla.