Mosaiik

Igaüks loob endale viisi, mida hakkab laulma terve elu, teadmata, kas see jõuab teisteni. Ka minu sõnad ilmusid üksteise järel valgele paberile ja ma laulsin ning laulsin, mõistmata omaenda mosaiigi häält, rääkimata, et teised oleksid mind mõistnud. Ent mida enam nihkub aeg pimeduse poole, seda kindlamalt olen hakanud hoidma oma laulust kinni. Leidsin ta südame sügavusest nagu kaevupõhjast, kus hea ja halb magavad kõrvuti. Äratasin hea ja halva üles ning nüüd laulame kolmekesi koos (Heljo Mänd, rmt Nõgesed ja nartsissid, 2011:111).


Midagi pole juhuslik, aga ikka imestan juhuslikkuse üle (ibid: 191).