Mõnikord, fotosid vaadates, tuleb sisse tunne, et tahaks olla ise kaamera taga ja egoistlikult jäädvustada vaid mälupilte. Jääb vist tõdeda, et õnneks ma ei ole, on hoopis lahke hing, kes teeb ja jagab.


Ma pööritan vaid silmi ja tänan taevast. :)

ja siis õige pisut olen nukker ja kurb ja
kuri iseenda peale,
et tunnen kadeduseussi kasvamas.

Või polegi tegu kadeduse, vaid lihtsa tõdemusega, et kuidas saakski püüda püüdmatut, igat liivatera pole võimalik püüda ning liivakellas voo seismapanemine tühistaks oleva.


Kondase keskuses on praegu üleval üks näitus, kus iga pilt/maal on kui muinasjutt. Hetkes on lugu ja põhjendatus. Hea. Hea. Hea. Ja kui kõik on hästi, siis ei saa ju olla kuri ja kade, nukrust aga võib olla küll. Ma lihtsalt tunnen ta ära. Enesest.