Mõnikord, fotosid vaadates, tuleb sisse tunne, et tahaks olla ise kaamera taga ja egoistlikult jäädvustada vaid mälupilte. Jääb vist tõdeda, et õnneks ma ei ole, on hoopis lahke hing, kes teeb ja jagab.


Ma pööritan vaid silmi ja tänan taevast. :)





ja siis õige pisut olen nukker ja kurb ja
kuri iseenda peale,
et tunnen kadeduseussi kasvamas.

Või polegi tegu kadeduse, vaid lihtsa tõdemusega, et kuidas saakski püüda püüdmatut, igat liivatera pole võimalik püüda ning liivakellas voo seismapanemine tühistaks oleva.


Kondase keskuses on praegu üleval üks näitus, kus iga pilt/maal on kui muinasjutt. Hetkes on lugu ja põhjendatus. Hea. Hea. Hea. Ja kui kõik on hästi, siis ei saa ju olla kuri ja kade, nukrust aga võib olla küll. Ma lihtsalt tunnen ta ära. Enesest.


Kommentaarid

J ütles …
See on põhjus, miks ühel hetkel loobusin oma reisidel pilte tegemast - hakkasin salvestama neid mälupilte endale, mis teistele neist kõigist ikka, kui minul on antud kohaga antud hetkel mingi side, pilt ei suuda seda edasi anda.
viive ütles …
Nii on. Mõnikord on suisa masendav näha, kuidas inimesed näevadki maailma vaid fotosilma kaudu, sest tegelikult on ju neid, kellele on selleks andi ja silma antud piisavalt vähe. Kaks-kolm tabavat hetke tuleb ikka ette, seda ei saa salata. :)
J ütles …
Sellega seoses tuleb mulle meelde üks lugu, kuidas ma käisin Chicagos kontserdit kuulamas. Ja ega ma sellele väga keskenduda saanud, sest ikka oli nii, et kellegi fotoka välklamp säras silmas. See on kaasaaegsete suhtlusprotaalide teema - kui sind pole pildil, siis sind pole olemas...
viive ütles …
Jaa, meenub kuidas mulle mu viimases koolis käies üldse ei meeldinud enam õppekäikudel käia, sest minu kaaslaste suhe oma kaamera ja tihti ka teineteisele poseerimimine oli olulisem kui tutvustaja tutvustus või läbiviidud tegevus. Piinlikkustunne oli see, mis jäi meelde.
Aga fotoaparaadi mälukaart tegi töö inimese (mälu) eest - mälukaart on mälupikendus.