Hommikune...

Paari päeva eest kõnelesin oma heade kolleegidega sellest, et kui tore on pärast pikka päevatööd kuulda võlusõna "Aitäh!". Lihtsalt ja igapäevaselt. See loob väärtust ja mõistmist.

Täna hommikul jõudsin ma aga selleni, et tegelikult peaksin mina õpetajana hommikul lapsed ja vanemad sellise tänutundega vastu võtma - igapäevaselt olema tänulik nendepoolse usalduse ja võimaluse eest. Sest töötamine ei ole kohus. Töötamine inimestega on mu vaba tahe ja võimalus. Ja, teadagi, üsna hea ja mõnus on tööd teha usalduslikus ja turvalises õhkkonnas.

Ja oi kui väsitav, nördimust ja trotsi tekitav on hiilimine, kontrollimine, ukse tagant kuulamine ja sekkumine või piilumine...  ka kirjade saatmine - oi-oi, ei taha mitte meenutadagi.

Ja tegelikult mind ju ei sega see kui akendest vaadatakse ja esikus veidike kuulatakse - ma ju püüan käituda nii nagu ma tahaks, et minu lähedastega käitutakse. Ja kui ma tunnen, et ma seda enam ei suuda - ei ole ülesannete kõrgusel - siis otsin lahendusi.

Ja isegi siis, kui tundub, et mõtlen vaid endale, mõtlen ikka teistele...

Väike inimene ei vastuta, täiskasvanu vastutab.

Foto on võetud internetist ja on lihtsalt illustreeriva tähendusega. Selline nunnu ja nupsik.