Siis mul on veel omad inimsesd, kellele ei pea liiga palju seletama, mõistavad mu mõisteid, tähendused on samad. Reedel oli üks huvitav kogemus, mis näitas imehästi ära selle, kuivõrd erinevalt ma tõlgendan teatud mõisteid fraase. Ehk on minu tõlkeprobleem tingitud sellest, et on olemas oskus kujundlikult mõelda ja fantaseerida, mõelda ka abstraktsetest suurustest. Olin üllatunud, et kõik nii ei oska, taha, saa. Selline kogemus lähendas veelgi enam mind mu oma armsate inimestega, kellega saab rääkida. Kõikidega enam nagu väga ei viitsi. Ja mingist totakast argireaalsusest enam ei jaksa ka. On enamat kui see, mis paistab.

Konkreetne näide: vaja oli vestelda teemal õpetaja kui aednik, millest saab rääkida nii konkreetses tähenduses, kuid hoomamatult suurem võimalus on filosofeerida õpetajast kui aednikust, kes hoolitseb ja kaitseb, kastab ja väetab, peab valima igale liigile oma, peab otsustama, mida võtta, mida jätta, mis on väärtuslik, mis on ümbrohi, kuivõrd lasta loodusel endal otsustada jne jne. Aga selles seltskonnas ei tulnud jutust midagi välja. Kuidagi nukker oli.

Klaaspärlimäng meenub, Hesselt. Tundub, et heal juhul üks kümnendik õpetajatest on üldse teadlikud sellisest teosest. Mitte, et ma nüüd kõigest oleks aru saanud ja minu baasteadmised on tegelikult õige ahtad, kui nüüd ausalt peeglisse vaadata, aga tundub, et teistel on veelgi ahtamad ja nad teavad veelgi vähem ja lõppkokkuvõtteks pole see nende jaoks probleem. Siin on murekoht. Baasteadmiste erinevus ja mõistetest arusaamine, nende omandamine ja tõlgendamine. tähenduste loomine ja nüansirohkus, pooltoonide tabamise võime.

Ja päriselt ka: ma tean, et on teemasid, millede olemasolust mul aimugi pole, ja ma pole siiani aru saanud, et miks ma ei tea ja kuidas teised teavad. Kust nad teavad? Kuidas nad on jõudnud selliste teadmisteni? See teineteise rikastamine on põnev. Ja just kordamööda, vaheldumisi, sest vastu on tore võtta, aga andmisrõõmu on toredam veel.

Õnn on, kui annad selle ära.