Nüüdsama, mõnekümne minuti eest sõnastasin enda jaoks iseenda kohta järjekordse tõe: minu jaoks on protsess ja kogemuse pakkumine olulisem kui lõppresultaat ja mulje jätmine.
Nimelt oli täna päev, mil etendasime lastega (2-3a) oma lavastust ning terve ettevalmistava perioodi jooksul oli tajuda inimeste erinevaid tööstiile ja ehk ka eesmärgistatust: minu jaoks oli kogu protsess kui mõnus mäng, kus rääkisime ühte- ja teistpidi läbi loo ja sündmuste järjekorda, tegelaste reageeringuid jms ning kui nüüd päris aus olla, siis kordagi ei lähenenud ma sellele materjalile nii, et ta peaks mingiks hetkeks lavaküps olema ja saamagi päris valmis, et oleks teistele midagi näidata.
Minu töökaaslane aga tegeles sellega, et valmiks midagi: et oleks korralik lavastusmäng ning tema oli ilmselgelt rohkem tööd teinud ja vaeva näinud lõppresultaadi saavutamiseks. Ja kõik, mida lapsed laval tegid, oli ikkagi tema töö vili. Ja loomulikult ei saa seda alahinnata.
Mis mind aga kummastama paneb ongi see suhtumiste, hoiakute ja ka väärtuste erinevus. Leian, et kumbki pole vale ja ei vääri hukkamõistu, tuleb vaid teadlik olla. Tänase kogemuse põhjal võib vist väita, et kui teeb üks, siis teeb üks ja kui teine, siis teine. Või siis tehagi koos, mitte aga nii, et tükike siit ja terake sealt, sest muidu on nii, et üks tirib ühele ja teine teisele poole ning sellest juba head nahka ei tule.
Ma olen kuidagi märkamatult omaks võtnud kulgemise, voolamise, rahulikult liikumise, selline rapsimine, punnitamine, mulje jätmine ja näida tahtmine tekitavad minus vaid trotsi ja viha ning enamasti tunduvad naeruväärsetena.

Teine sõnastus oli täna veel, natuke seotud eelpoolsega ja natuke ka mitte. Nimelt mõtlesin välja selle, mis mind häirib ühe juhtiva isiku juures, miks ta mulle nii vastumeelne on. Veregrupp veregrupiks, aga midagi oli veel, mis kohe kuidagi kokku ei kõlanud. Ja siin ta on: seesamune mulje jätmine, illusiooni loomine. Inimese jaoks pole oluline protsess ja kasvamine, paremaks inimeseks saamine, vaid saavutused ja diplomid seinal. Põhimõtteliselt on nii, et on ori võõrsil, et olla kubjas oma kodus - ehk on see ebakindlus ja veendumuse puudumine, mis paneb inimese rapsima ja etlema, end õhku täis pumpama, mine tea.

Ja kõik eelpool ei pretendeeri tõele, vaid on siin ning praegu. "Kõik, mida ma räägi on arutelu ja üldse mitte retsept. Ma ei räägiks nii julgelt, kui minu juttu oleks sunnitud uskuma" (viidet ei pane, mis aga ei tähenda, et seda ei oleks).