Mul oli sünnipäev. Meeldejääv sünnipäev. Kahekümne viies keerd sai eluteele peale tehtud.
Esmalt pidasid mind meeles mu armsad sugulased, kelle telefonikõned ja sõnumid tegid meele rõõmsaks ja lõid meie-tunnet. Tore on teada, et on keegi, kellega sind seovad sidemed, mida pole ise loonud ning mida on vaja vaid hoida ja kaitsta. Hoolida ja endaga kaasas kanda, mõelda ja meeles pidada. Pole vaja igapäevast kohalolekukontrolli, sest aastatepikkused sidemed, mis ulatuvad kaugemale kui meie kõigi elud, hoiavad ja saadavad. Lisaks loomulikult lapsepõlv. Lastel kujuneb ju oma väärtussüsteem ning see energia, mis sel ajal isekeskis koos olles loodud sai, on alles.
Teiseks sfäär, kuhu kuuluvad minu sõbrad ja tuttavad, ehk siis inimesed, kellega on mind mu oma rännakud ja otsimised kokku viinud. Hea ja soe on tõdeda, et minu sõbrad on minu jaoks parimad. Ega muud ei oskaks tahtagi.
Ja siis muidugi pidu ise. Esmakordselt külastasin Hiiumaad, nägin ära Kõpu tuletornist kõik maad ja metsad, kusjuures: Hiiumaa on Eesti metsarikkam maakond – seegi teadmine sai üle korratud ja pähe taotud, igal sobival ja vähemsobival võimalusel meelde tuletatud ja välja öeldud. Lisaks veel Kärdla ja J. tädi, kes võttis meid vastu kui kauaoodatud külalisi – mõnusalt soojaks võttis südame sees.
Ja siis veel piletimüüja Gagarin, kes jättis sugulussideme Juriga lahtiseks.
Ja muidugi sadamad ja pealesõit, ühte pidi oli tagavaatepeeglis Riho Sibul ja Robert Jürjendal, teisipidi VLÜ oma aus ja hiilguses, kelm(ik)uses ja argipäisuses.
Ma sain sünnipäevaks paugu. Esimene mõte, et kallid kaasmaalased tahavad mind õhku, kõrgemale saata. Ehk on see nende viis inimesi vajalikul arvul kordi üles tõsta, lineaarselt 25 korda. Pärast ma pakkusin oma kingitust, mida M. oli ka kiitnud (väärt asi on!), talle endale, et kui meel on väga mõru, siis aga saagu osa, mul pole ta jaoks millestki kahju. Ise ta seda ei kuulnud, loomulikult, ja ma talle ütlema ka ei läinud.
J. rääkis mulle selle kingituse loo, see tegi olukorra veelgi toredamaks. R. isiklikult andis üle. Ülev hetk oli. Ja siis läkski käest ära. Mõni pidi pildi pealt ära minema, mõni pidi pool pidu oma tegu kahjatsema, mõni mugis kooki ja oli õnnelik ja mõnda polnud üldse näha, oli murelik ja hoidis omaette.
Hiiumaa mehed degusteerisid kooki ja kiitsid taevani. Mandrimehed sõid ja võtsid juurdegi. Hea kook oli. Malle tehtud, ilma ahju pistmata.
Järgmine pidu algas suure skandaaliga ;)
Esmalt pidasid mind meeles mu armsad sugulased, kelle telefonikõned ja sõnumid tegid meele rõõmsaks ja lõid meie-tunnet. Tore on teada, et on keegi, kellega sind seovad sidemed, mida pole ise loonud ning mida on vaja vaid hoida ja kaitsta. Hoolida ja endaga kaasas kanda, mõelda ja meeles pidada. Pole vaja igapäevast kohalolekukontrolli, sest aastatepikkused sidemed, mis ulatuvad kaugemale kui meie kõigi elud, hoiavad ja saadavad. Lisaks loomulikult lapsepõlv. Lastel kujuneb ju oma väärtussüsteem ning see energia, mis sel ajal isekeskis koos olles loodud sai, on alles.
Teiseks sfäär, kuhu kuuluvad minu sõbrad ja tuttavad, ehk siis inimesed, kellega on mind mu oma rännakud ja otsimised kokku viinud. Hea ja soe on tõdeda, et minu sõbrad on minu jaoks parimad. Ega muud ei oskaks tahtagi.
Ja siis muidugi pidu ise. Esmakordselt külastasin Hiiumaad, nägin ära Kõpu tuletornist kõik maad ja metsad, kusjuures: Hiiumaa on Eesti metsarikkam maakond – seegi teadmine sai üle korratud ja pähe taotud, igal sobival ja vähemsobival võimalusel meelde tuletatud ja välja öeldud. Lisaks veel Kärdla ja J. tädi, kes võttis meid vastu kui kauaoodatud külalisi – mõnusalt soojaks võttis südame sees.
Ja siis veel piletimüüja Gagarin, kes jättis sugulussideme Juriga lahtiseks.
Ja muidugi sadamad ja pealesõit, ühte pidi oli tagavaatepeeglis Riho Sibul ja Robert Jürjendal, teisipidi VLÜ oma aus ja hiilguses, kelm(ik)uses ja argipäisuses.
Ma sain sünnipäevaks paugu. Esimene mõte, et kallid kaasmaalased tahavad mind õhku, kõrgemale saata. Ehk on see nende viis inimesi vajalikul arvul kordi üles tõsta, lineaarselt 25 korda. Pärast ma pakkusin oma kingitust, mida M. oli ka kiitnud (väärt asi on!), talle endale, et kui meel on väga mõru, siis aga saagu osa, mul pole ta jaoks millestki kahju. Ise ta seda ei kuulnud, loomulikult, ja ma talle ütlema ka ei läinud.
J. rääkis mulle selle kingituse loo, see tegi olukorra veelgi toredamaks. R. isiklikult andis üle. Ülev hetk oli. Ja siis läkski käest ära. Mõni pidi pildi pealt ära minema, mõni pidi pool pidu oma tegu kahjatsema, mõni mugis kooki ja oli õnnelik ja mõnda polnud üldse näha, oli murelik ja hoidis omaette.
Hiiumaa mehed degusteerisid kooki ja kiitsid taevani. Mandrimehed sõid ja võtsid juurdegi. Hea kook oli. Malle tehtud, ilma ahju pistmata.
Järgmine pidu algas suure skandaaliga ;)
Kommentaarid
Aga pauk oli sünnipäevalapse ja peo vääriline ;-)