Lugu on järgmine:

Kõndisin mina rõõmsalt ühest poest teise, et korralikult oma kodanikukohust täita ning jõudes Alati ja Otsas poodi, trehvasin uksel ühe vanema härrasmehega, kelle kohta võiks ka öelda, et ta oli vastupidi, aga samas, nina midagi erilist ei tundnud. Kõrvu jäi aga: "Ole lahke ja kuningas õnnistab sind!" Muigasin vaid ja siirdusin leiva-saia leti juurde, et visata pilk peale ja veenuda, et tuleb sama targalt tagasi minna. Rõõmsalt uksest välja astudes trehvasin sellesama vanema härrasmehega, kelle käe otsas rippus hulk kilekotte. Ja mingil müstilisel moel tekkis silmside, mispeale tema küsis: "Tulid niisamuti tagasi kui poodi läksid?" Ma ei kostnud a-d, ei b-d. Tema aga jätkas oma vestlust: "Sa ju ei ostnud midagi, aga ma aitan sind, kui sul on vaja. Sul ju taskud niisama tühjad ja on vaja ikka süüa osta", mina muigasin, aga ei taibanud veel jutu sisu, suunda. "Mina olen Eestimaa kuningas ja mina võin sulle anda raha, mul siin taskus on, ma võin sind aidata. Ikka on nii, et on vaja aidata.Mul on oma võike maja ja aed, küll mina hakkama saan, aga sulle on abi vaja. Mina aitan sind ja sina võib-olla aasta pärast aitad mind." Nüüd võtab mees oma taskust kortsus rahatähed, mida on erinevas vääringus ning otsib sealt sajakroonise ning ulatab minu poole. Nüüd hakkab pilt selginema, ning mõistan ta mõistujuttu. Muigan ja ütlen, et mul ei ole vaja raha, mul on omal ka ja ma ei saa tema pakutut vastu võtta. Ma ei tahagi, mispeale ta küsib: "Aga on sul mulle näidata, et sul on taskus sada krooni?" Tunnistan tõde ja ütlen, et tõsi ta on, praegu on mul taskud tühjad. Mõttes lisan, et tegelikult ma ju kannan raha ikka selleks ette nähtud kotis, mitte taskus. Seepeale jätkab Eestimaa kuningas: "Sina kui noor ema, varsti aasta pärast on sul oma mehega raha, siis annad mulle, aga praegu on sul ju vaja minu raha vastu võtta." Mina jään aga endale kindlaks ja pakun välja, et küllap on ka neid, kellel tegelikult seda raha vaja on, et pakkugu ta aga neile. Samas olen tänulik, et ta nii lahke ja suuremeelne on, aga minul tõesti on omal raha olemas ja mulle pole tema raha vaja. See ajab aga härrasmehe kurjaks, paneb oma seni pihus olnud raha taskuse ja ütleb mulle juba altkulmupilgu häälega: "Nojah, kui sina oled krahvinna ja ei taha minu pakutut, siis head õnne sulle ja su krahvile, kellega sina täna kohtud, olgu teil õnne ja nautige üksteist". Mulle tundus, et siia lisandus veel midagi, aga mul jäi mõte sinna, et täna kohtan mina oma krahvi - on see ettekuulutus??? ning enam ei suutnud oma tähelepanu ta jutul hoida. Muigasin häälekalt ja tänasin heade soovide eest ja tähelepanu eest ning soovisin talle endalegi kõike paremat, mispeale ta kostis pahuralt: noh, tänulik sa ju olla oskad, naudi siis oma elu oma krahviga ja kaunist kooselu või koosveedetud elu ja kuninga õnnistus teile. Manitses veel, et ma ikka oma krahvile üteksin, et Eestimaa kuningas on meid ja meie kooselu ning meie armastuse vilju õnnistanud. Soovisin sedasama ning tegin oma koduteele kaare sisse, et lühendada ühist teed ja mõelda järele - oli see siis nüüd päriselt päriselt????

Sellised lood võivad juhtuda.

Ja edaspidi võib mind krahvinnaks nimetada - kuningas on loa andnud :)