Otse põhisisu juurde

viivud

Otsing sellest blogist

september 22, 2009

Lingi hankimine
Facebook
X
Pinterest
E-post
Muud rakendused

ei tea, mille need kakanokud sääl kinulinal alati põõraseks lähevad?
olgu rahulikud ja elagu oma elu :)

Lingi hankimine
Facebook
X
Pinterest
E-post
Muud rakendused

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused

Folgijuttu ka

Neljapäeval algas FOLK, seitsmes minu jaoks. Esimesel korral veetsin siin vaid päeva, mäletan seda elevust ja ootust. Samas tunnen ikka veel ka gümnaasiumiaegset igatsust, kui vaatasin ETVst folgisaateid ja mõtlesin, et millal ükskord saabub aega, mil ka mina saaks folgile. Nüüdseks on igatsusest saanud argipäev. Kõik, mida sa tahad, tuleb su juurde Varem või hiljem. Avamise tegi meeldejäävaks Silver ja tema nn enesetapjate klubi, kelle motoks näib olevat inimvõimete piiride nihutamine. No said nihutatud küll ja küllap pealtvaatajad ahhetasid ja ohhetasid. Minul näiteks oli meeldiv ja nauditav. Peagi vallutasid lava Zetod ja Lenna Kuurmaa, ehk siis nagu Jalmar ütles, Lenna Kuurmaa oma kooriga. Koor oli rohkem. Muidu oli kõik vägev ja liigutav, aga tekkis lihtsalt küsimus, et miks on vaja Zetode juurde ühte kilulinna plikat, ehkki ma ei tea tema põlvnemist ja päritolu, aga kuidagi rikutud on see nende endi identifitseerimine. Mida ma selle all mõtlen, on see, et kui setod, siis setod

Karu, rebane ja jänes

Elasid kord karu, rebane ja jänes. Karu oli pruun ja suur, rebane punane ja kaval, jänes arg ja väike. Rebane ja karu läksid omavahel vaidlema. Kes on tugevam ja targem. Kes saab paremini jänese kätte. Karu ja rebanae läksid jänest otsima. Jõudsid jänese maja juurde, aga jänest ei olnud kodus. Nii nad ei saanudki teada kumb on tugevam ja targem. Jänes aga elab präegugi metsas edasi. /1994/

"Väga ilusad"

Selle nädala üllatus seisnes selles, et plikad, kes muidu laulisd "valged ööd, need on need valged ööd", võtsid laulda järgmised sõnad: Läksin juukseid kammima, kamm see kukkus merre. Merest tõusus kullast mees, ütles: "Ole terve!" Tahtis anda suisa suud, kaela kullast raha, küsis kaasaks kindlasti tulla talle tahan. Lubas ainult kätel mind kogu elu kanda, vikerkaare otsa alt varanduse anda. Mina talle vastasin: "Enne hüppan vette, kui et kulla kutsele annan ennast kätte!" Üles-alla, juuksed valla, taevaservalt kiigun alla, vabana kui sinikirju lind! Siia-sinna, lendu minna, arm ja rõõm, kui täidab rinna, maailmas vaid ilu hoiab mind! Mis ma kulla kutsele oskan ikka kosta, pole ilmas varandust, mille eest mind osta! Kuld on külm ja hingetu, pole mõistust meelel, kõval kullal asemel pole laule keelel! Puna palgeilt kolletab, surmab silmist sära, vikerkaare väravalt võtme võtab ära. Sestap talle vastasin: "Enne hüppan vette, kui et