On vaja ühte silmapilku, hetke, kus saaks mõngagi selgeks. Saaks jagada seda, mis on kaua sees olnud ja kasvanud, kogunud-kogunud ning nüüd on tunne, et enam ei taha hästi ära mahtuda. Enam ei taha seda vaid endale hoida. Vaja on jagada, et jaksaks.
Tegelikult olen ju juba suurest suvest alates seda trehvamist oodanud.
No kaua võib? :)
Muidu trehvad ikka ja jälle, igasugustega, aga siis kui on vaja seda ühte inimest, siis ei midagi. Miks? Et pole siis vaja? Kellele on, kellele pole?
Täna käisin jalutamas ja muudkui mõtlesin, ootasin, salamisi palusin, aga ei. Endal hakkas ka imelik, aga mis sa teed, kui teisiti ei saa :)

Saame kuulda, saame näha.