See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus. Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus (Tammsaare).


Need ETV luuleminutid on tänuväärsed, saab edasi mõelda. Ma ka ükskord proovisin :) Ja enam ei mäleta, et kellelt oli algidee.


Sõber, tee oma majale suured aknad.
Tee oma majale suured aknad,
Et päikesevalgus sisse saaks paista.
Tee oma majale suured aknad,
Et näeksid, kuidas tuul keerutab sügislehtedega tantsu.
Tee oma majale suured aknad,
Et näeksid tihaseid pekki nokkimas,
Et kuuleksid leevikese tiivaplaginat,
Et aimaksid sinilille tärkamist
Et näeksid lumememmede retke põhjamaale ja tagasi,
Sõber, tee oma majale suured aknad,
Siis päikest on enam su toas,
Tee oma majale suured aknad.


Ja täna tööle minnes juhtus järgmine lugu:

Nägin ja muigasin.
Nägin ja vaatasin.
Vaatasin sind.
Ja iseend.
Nägin rahu ja rõõmu.
Nägin varju ja valgust.
Nägin vabadust,
Milles tundsin ära enda.
Ma olen tänulik su valgusvihu eest.
Nüüd on kergem kõndida.
Nüüd on kergem kulgeda.

Et oli üks silmapilk, kokkusattumine.