Kui vahepeal oli tunne, et kuidas saab nii pikka aega nii hea ja helge olla, siis täna on tunne, et kuidas saab nii pikalt juba nii halb olla. Põhimõtteliselt pole ju midagi halvasti, nagu ei olnud ka midagi eriti hästi, aga ometi kripeldab, kriibib ja segab - lõpptulemusena teeb haigeks. Ühe nädalavahetuse olen juba põdenud ja rohkem ei taha, aga ei oska ja ei jaksa kuidagi reele tagasi ka saada.
Kõige tähtsam on, et usk oleks alles - mina usun, ma ei tea, kas veel või juba, aga usun, et ei pea olema halb, ei pea olema raske, küllap olukord kulgeb õiges suunas. Küllap.
Silm ei sära, aga lootusetust ka pole. Saab hakkama - hing on sees.