jõulud on läbi, elagu jõulud!
palju ootamatusi oli selles jõuluperioodis ja tähistustes: pauk tuli, nagu ikka, ootamatust kohast ja see, milleks vaim valmis oli pandud, läks rahumeelselt mööda. järjekordne tõestus sellele, et ela hetkes ja reageeri adekvaatselt, ole üllatunud, kuid ära üllatu ning ära lase end rööpast välja viia.

tegelikult on selleaastase jõuluperioodi märksõnaks hingevalu. ühel hetkel hakkas õudne ja kurb, kui nägin kui katki on inimesed minu ümber, kui katki ja kui pusas. käed-jalad on puseriti ning lahti harutada neid enam ei osata - olukord on lootusetu ning pole näha ka seda kutsuvat majakat, mis näitaks, et on olemas kallas, kuhu saab randuda ja hinge tagasi tõmmata. neid haigeid hingi näen ma oma lähikonnas, aga terve etv jõulutunnel oli sellel aastal ju pühendatud hingehaigusi põdevatele inimestele - nii ohvritele kui ka vägivallatsejatele, kes ei oska iseendaga hakkama saada.

see teema on nii valus ja hingemattev. võib ju mõelda, et aitan, annan õlekõrre, aga tervenemine kestab terve elu ja kunagi ei saa kindel olla, et ravim on õige ja protsessid on positiivsed. kõrvalisest abist on vähe kasu, kui inimene ei oska ise ennast aidata, ei oska vaadata elule uuest vaatevinklist.

ja kui räägitakse, et kriis on inimesi lähendanud, aidanud taasleida universaalseid väärtusi, siis see ühiskond/maailm, kus mina elan, küll eelpoolnimetatud väiteid ei kinnita. vastupidi: inimesed lähevad üha rohkem enesesse, üha rohkem musta masenduse suunas, üha närvilisemaks ja kalgimaks. järjest vähem lastakse ennast puudutada, enda sisse vaadata.

kuid veel on aega, et uus aasta tuleks rõõmsam ning vanaaastane valu ja võlg saaks silutud.