pärast seda, kui suu tilkus vett imelistest koogipiltidest ja küpsetamisoskusest, polnud üldse imelik panna kell pool kümme õhtul endale vatid selga ja põrutada lähimasse toidupoodi, et tuua ära jahu, munad, või ja keefir, mis ühes korralikus koogis ikka olema peavad. sest selgus, et kui olin koogiretsepti(d) välja valinud ja vaimu valmis pannud, et meie lõputu varasalv on kokku kuivanud ja koogiks vajaminevatest komponentidest on olemas vaid SUHKUR, mis iseenesest on küll oluline, aga no suhkur - saate ikka aru: suhkur. ja muud ei midagi. totaalne krahh.

ja nüüd on juba tunda mõnusat kõrbehaisu. nimelt küpsetab meie ahi vaid šokolaadikarva valgeid kooke. lähen ja kaen perra.

aga: kuis sa jätad asja katki, kui on tuhin olnud peal.
ja kooki niiväga ei tahagi, tahtsin rohkem küpsetada.
selline lugu.

nonii, mis muud, kui et küljed olid ilusasti helepruunid - täpselt parajad, pealt oli õrnalt tumepruun - polnud ka väga paha, aga seest lainetas ja oli tainane - see küll hea märk pole.

koogitegu on põnev.