Inimesed ongi teineteisele erinevalt olulised...
Ma olen seda fraasi teistele kirjutanud, iseendale kirjutanud, aga täna ma mõistsin selle lause mõtet, kui ütlesin seda iseendale ja... kergem hakkas.
Vaat, kuidas nende sõnadega on - räägime küll ja kirjutame, vahel suisa mõtlemegi, aga mõistmishetked saabuvad omal ajal. Ja võib-olla, loodetavasti, ilmub sellele fraasile kihte juurde - las ta siis olla seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline ;)

Kena kevadet!

Kommentaarid

J ütles …
Peaasi, et õigel ajal jaole saad, kui oluline üks või teine inimene Sulle tegelikult on. Mu meelest on see seotud ka sellega, et kui kättesaadav üks või teine inimene on. Vahel ei tähtsusta me neid inimesi, kes meie kõrval on, vaid seetõttu, et võtame neid iseenesestmõistetavalt. Aga ainult aeg ja kaugus annavad mõista, mis nad meile tegelikult tähendavad.
21. märts 2010, kell 10:51
viive ütles …
novot, seesugune on üks kiht...

ma mõtlesin sellele, et ma ei saa ju ennast olulisemaks mõelda ja/aga seetõttu ei saa ma teist vähemoluliseks mõelda - seesugune olukorra tajumine ja sealt tuleb teine kiht. näiteks.
21. märts 2010, kell 11:14
J ütles …
Kolmandaks kihiks pakuks seda, et olulisuse määrab meie suhtumine inimesse - ühel hetkel arvame, et pole oluline ja siis tekib mingi seik, millega muutub ülioluliseks. Ja võib-olla on meil olulisi inimesi ümberringi küll, aga me pole nende olulisust veel selgeks saanud.
21. märts 2010, kell 11:33
viive ütles …
Neljandaks võiks olla meie eneste valmisolek inimest vastu võtta, teda tajuda ja tundma õppida - inimene võib ju olla tore ja sõber, aga kui endal on nii paha, siis jääbki ta kõrvle.
Kui kolmas kiht tegeles suhtumisega teise, siis neljas võiks tegeleda iseendaga: enese valmisolek ongi vist kõige parem nimetus selle kihi jaoks.
On siin mingi põhimõtteline erinevus? Mulle kohatu tundub, et on ja siis jälle, et ei ole, aga vist ikka on. :)
21. märts 2010, kell 20:58
Postita kommentaar