Praegu on jälle äratundmise hetki.

Näiteks see, et juba pikemat aega teadsin ja olin leppinud mõttega, et mina pean end selles laste lavastusmängus narriks tegema ja: oh, üllatust - et kõik oleks nn aus ja õige, siis võtsime loosi ja kuna minu parema käe lembus ei tõota kunagi head, aga ma ju ei õpi või ei pane tähel.

Põhimõtteliselt: mul on alati halb käsi olnud.

Ja siis see teine asi ka. Ma ikka loodan, et elu on üllatusi täis, aga... siingi on vist vastus olemas olnud juba mõnda aega.

Ja midagi oli veel, aga mitte ei meenu. Eks tuleb meelde siis, kui oodatagi ei oska :)