Hmm, täna on see kauaoodatud kaunikene, õigemini üks neist, on õpetajate päev ja õpetajatel on palgapäev :)

Mõned mõtted on veel peas tiirelnud. Oleg Pissarenko küsis oma kontserdil, et mis teeb jazz-muusika. Välja toodi: improvisatsioon, rõõm ja suhtlus, loomulikult suhtlus. Suhtlus loob elamuse. Ja ma mõtlen, et kui ma olen juba kohale läinud, siis ma tahan elamust. Võib-olla on VLÜ mu ära hellitanud ja ma olen harjunud, et minuga suheldakse ja hoolitsetakse selle eest, et oleks rõõmu, oleks lisaks kuulamisele ka vaatamist ning visatakse väikseid vimkasid.

Ja laupäevase õhtu parimad hetked jäävad ka sinna kanti, kust algas huumor, kus muusikud suhtlesid omavahel ja publikuga ning kus natukene justkui esineti ka. Ja ma ei taha väita, et ainult esinemine ja pulategemine on oluline, aga kui mänguaskus on filigraanne, siis võibki mängida just nii nagu ise tahan ja kui tahan, siis võin vigurdada ka.
Lihtsalt, et kui on võetud standardid, millega vigurdada, mida on kasutatud enese huvides ära ja on väga hästi ära kasutatud, sest seaded olid mõnusad ja muigamapanevad, mis annavad aimu inimese sisust, siis mida on seal veel häbeneda. Rõõmsalt edasi! :)