Pean ma alustama selles, et pärast tunde ja tunde oma soojas pesas olemist ja Grey anatoomia krõllamist otsustasin ma minna õue jalutama... et saaks vähe värskem ja mine tea, ehk tagasi tulles on tööhoog ka peal (nüüd võin öelda, et ei olnud, aga siis ma veel seda ei teadnud). Läksin mina rõõmsalt nagu ikka, jõuan juba päris linna, kui minule jookseb vastu suuremat kasvu poiss, oli natuke teistmoodi. Aga kui ta jõudis mulle juba päris lähedale ja kiiresti jõudis, sest ta ju jooskis, siis kuulsin: speed 10, speed 11, speed 12 ja juba ta minust möödas oligi. Ta jooskis üle sõidutee, teisele poole jõudes ta komistas ja kukkus - ei saagi teada, missuguse hoo ta oleks üles võtnud.
Muigasin, mis ma muigasin, aga õige pea ei olnud ma ise sugugi targem. Nimelt otsustasin, et enne tuppa minekut käin ja otsin ära oma jahu ja koogivormi. Punktist A punkti B jõuab niimoodi: tuleb minna vaid otse ja siis õigel hetkel pöörata vasakule ning siis jälle otse ja olengi päral.
Kõik oli ilus sinnamaani, kui mulle tundus, et vist ongi õige hetk ära pöörata... tundus küll, et natuke naljakas on, aga võib siin selle suure lumega enam oma silmi usaldada. Pöörasin vasakule, kõndisin otse ja siis sain aru, et minu manöövrit võiks iseloomustada sama fraasiga, mida kasutas meie ajalooõpetaja "Kas mäletad, mida ütles kirikuõpetaja Joosep Tootsile kui nad Raja Teelega oma jah-sõna olid andmas? - Vara veel!". Olin minagi liiga ennatlik, aga siis järgnes sellele totaalne ajukramp, s.t. ma ei adunud üldse, et kus ma siis olen ja kuhu ma minema pean, kuhu siit üldse minna saab. Igaks juhuks hoidsin uuesti vasakule ja siis veel vasakule, et saaks ikka üks korralik juurdelõikus ja olingi punktis A tagasi.
Ühesõnaga: mis kehvasti, see uuesti. Ja õnneks jäi seekord kaks kolmandata.
Kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee? :)
Muigasin, mis ma muigasin, aga õige pea ei olnud ma ise sugugi targem. Nimelt otsustasin, et enne tuppa minekut käin ja otsin ära oma jahu ja koogivormi. Punktist A punkti B jõuab niimoodi: tuleb minna vaid otse ja siis õigel hetkel pöörata vasakule ning siis jälle otse ja olengi päral.
Kõik oli ilus sinnamaani, kui mulle tundus, et vist ongi õige hetk ära pöörata... tundus küll, et natuke naljakas on, aga võib siin selle suure lumega enam oma silmi usaldada. Pöörasin vasakule, kõndisin otse ja siis sain aru, et minu manöövrit võiks iseloomustada sama fraasiga, mida kasutas meie ajalooõpetaja "Kas mäletad, mida ütles kirikuõpetaja Joosep Tootsile kui nad Raja Teelega oma jah-sõna olid andmas? - Vara veel!". Olin minagi liiga ennatlik, aga siis järgnes sellele totaalne ajukramp, s.t. ma ei adunud üldse, et kus ma siis olen ja kuhu ma minema pean, kuhu siit üldse minna saab. Igaks juhuks hoidsin uuesti vasakule ja siis veel vasakule, et saaks ikka üks korralik juurdelõikus ja olingi punktis A tagasi.
Ühesõnaga: mis kehvasti, see uuesti. Ja õnneks jäi seekord kaks kolmandata.
Kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee? :)
Kommentaarid
Aitäh helge päikesekiire eest veidi hallivõitu pühapäeva!