Ma olen siin mõelnud ja juurelnud ja taaskord mõelnud ja siis mõtlemisest loobunud ja mis kõik veel, aga ma ei saa ju sinna mitte midagi parata, et Sa nii tore oled, nii nagu Sina ei saa sinna mitte midagi parata, et Sa mulle nii tore näid.
Elu paradoks, millega ma tavapärastel päevadel hakkama saan, kuid sellistel päevadel nagu täna, ei jaksa ma seda vaid enese teada hoida... jällegi - minu probleem. Mõnikord on lihtsalt tunne, et miks ma pean olema nii tubli, kohusetundlik, korralik, vastutulelik ja ma ei tea mis kõik veel, kui see päädib sellega, et mul on väga suured probleemid iseendaga, sest lõpmatuseni ei jõua iseennast eitada ja ... kui ma nii tunnen, mõtlen, arvan, kogen, elan, siis: mis siis. See ju ei tähenda, et teised peaksid samamoodi tundma, mõtlema, valima - neil on omad valikud ja need võivad olla minu omast erinevad, nii nagu minu valikud võivadki olla ainult minu valikud. Oluline on neid aktsepteerida - selles on pontu.
Ja ma ei tea, kust olen võtnud selle tunde, et keegi minult midagi ootab või et pean millegagi kohanema, millelegi vastama - tegelikult ju ei pea, seegi on vaid minu mõttekiiks, näib mulle nüüdsama (ma tegelen sellega, et ta lahti pookida/sellest üle saada).
Tegelikkuses: must ei ole vaid must ja valge ei ole vaid valge, me oleme vaid konkreetses kultuuriruumis nad niimoodi nimetanud ja neile mingi tähenduse juurde pookinud... ja niikuinii: mustata ei oleks valget, valge hakkab meile silma, sest ta eristub - selles on tema nõrkus ja erilisus ühel ajal.
Kommentaarid
Kuidas saad Sa teisti üldse mõelda? ;)
Ükskord sain, aga see kord läks mööda, enam ei saagi.
Kui Sul on probleeme iseendaga, siis kas Sa arvad, et Sa saaksid kuidagi muudmoodi olla - et ühel päeval ei ole enam tubli, heatahtlik jne? Kas Sa siis poleks iseendaga vastusolus? Minu viimase ajal suurim moraaliõppetund on: elu on täis paradokse ja mida Sa iganes ka ei teeks, ikka lähed iseendaga vastuollu.