Oma sisutühjal ja tegevusevaesel nädalavahetusel jõudis minuni üks mõte ja ta, väetike, muutus mulle armsaks. Nii nagu ikka inimesele, kes on oma näpud kõrvetanud, kes on maitsnud nestet kibedusepeekrist ja kes on kõige selle juures veel piisavalt loll, et seda mõtet vaid enesele hoida.
Ma lihtsalt kiigutasin mõtet oma koolitus- ja enesetäiendusvajaduse vallas, püüdes välja setitada selle, mis on oluline, kuid nagu ikka: kui mõni mõte on peas, siis sinna enam alternatiivid ei mahu. S.t. ei anna mulle rahu magistriõppe plaanid ning eelmise suve kogemus - olla esimene, kes jääb joone alla - valus! Igatahes hakkas kuidagi hale. Ja ajas vihale ka, sest ma ei suuda välja raalida seda, kuidas oleks see, mis on kättesaadav ka tegelikkuses võimalik.
Ja siis ma mõtlesingi, et eks ma ikka ise loll ole, et ei tee suuri sõnu ja ei oska ideed minust kui suurepärasest tudengikandidaadist müüa. Sel hetkel, seal vastuvõtu laua taga, tahaks küll olla meesinimene, kelle jutu peale kõik targad ja väärikad kaasa noogutavad ja loodavad selles kehas leida suurepärase ruupori, sest mehe sõnal on ju kaalu, kaua seda naiste kaagutamist ikka kuulata jaksab! Ma olen lihtsalt käinud ja kogenud, kuidas meeste suurte ja tühjade sõnade peale kõik kõhevile lähevad ja kui naised väärikalt ja sisukalt oma ettekannet peavad, siis ollake pettunud, et: nii igav! Olukord ja mängureeglid on sellised ja kui tahad kaasa mängida, siis lepi.
Nüüd tundub, et sissejuhatus hakkab läbi saama ja see mõte, võrdlus eelneva põhjal on: Eesti (kõrg)haridussüsteem on kui limbo-tants - mida madalamale sa langed ning paindlikum oled, seda suurem on edu/võiduvõimalus. Häda neile, kellele on õpetatud olukordi lahendama kõrgushüppaja pilguga, et oluline on hüpe, hüppe sooritus/katse. Nii ei saagi ju saama!
Mulle tundub, et selles osas on paradigmad muutunud :D
Ma lihtsalt kiigutasin mõtet oma koolitus- ja enesetäiendusvajaduse vallas, püüdes välja setitada selle, mis on oluline, kuid nagu ikka: kui mõni mõte on peas, siis sinna enam alternatiivid ei mahu. S.t. ei anna mulle rahu magistriõppe plaanid ning eelmise suve kogemus - olla esimene, kes jääb joone alla - valus! Igatahes hakkas kuidagi hale. Ja ajas vihale ka, sest ma ei suuda välja raalida seda, kuidas oleks see, mis on kättesaadav ka tegelikkuses võimalik.
Ja siis ma mõtlesingi, et eks ma ikka ise loll ole, et ei tee suuri sõnu ja ei oska ideed minust kui suurepärasest tudengikandidaadist müüa. Sel hetkel, seal vastuvõtu laua taga, tahaks küll olla meesinimene, kelle jutu peale kõik targad ja väärikad kaasa noogutavad ja loodavad selles kehas leida suurepärase ruupori, sest mehe sõnal on ju kaalu, kaua seda naiste kaagutamist ikka kuulata jaksab! Ma olen lihtsalt käinud ja kogenud, kuidas meeste suurte ja tühjade sõnade peale kõik kõhevile lähevad ja kui naised väärikalt ja sisukalt oma ettekannet peavad, siis ollake pettunud, et: nii igav! Olukord ja mängureeglid on sellised ja kui tahad kaasa mängida, siis lepi.
Nüüd tundub, et sissejuhatus hakkab läbi saama ja see mõte, võrdlus eelneva põhjal on: Eesti (kõrg)haridussüsteem on kui limbo-tants - mida madalamale sa langed ning paindlikum oled, seda suurem on edu/võiduvõimalus. Häda neile, kellele on õpetatud olukordi lahendama kõrgushüppaja pilguga, et oluline on hüpe, hüppe sooritus/katse. Nii ei saagi ju saama!
Mulle tundub, et selles osas on paradigmad muutunud :D
Kommentaarid
Aga eks tuleb olla naine või siis kusagil vahepeal oma asjadega ja võtta sellest kõik, mis võtta annab.
Las olla nii, kuis on. Millest ma muidu mõtleks ja mille üle siunaks?
Inimest võiks rohkem olla, muud midagi.
Mina ei saa tegelikult sõna võtta, sest olen näinud nii- ja naasuguseid asju ja omalgi nahal tunda saanud. Ja kuigi vahepeal võivad olla ka muud asjad, siis ikka taandub kõik lõpuks sellele, milline inimene keegi on, millised on tema väärtushinnangud, arusaamad ja sihid.
Sulle aga soovin, et teemat oleks ja mõtteid oleks. Ja kui on ette nähtud, siis saavad asjad ka teoks.