ikka, nutt ja hala

Eks ikka ole nii, et igal päeval jääb midagi kõrva, silma taha, mõnikord läheb miskit hinge ja puudutab. Ma olen näinud, kuulnud ja puudutatud saanud sellest, kuidas iseendaga kriisisituatsioonis toime tullakse. Võimalusi ja variatsioone on: võib teha solvumisenägu ja nii soovitud täheleanu saada, võib lajatada nii, et kaaslane on oimetu, võib kisaga eemale tõrjuda, võib salvata, võib sarved ristata, võib oma urgu kaduda, võib jänesena väriseda ja teha näo, et mind pole tegelikult olemas ja võib minna, jagada ja valitseda, valimatult, otse ja omadega jne jne. Mustmiljon võimalust. Mul on lihtsalt kurb, et ma ei leia seda väljaelamise võimalust, ei ole omandanud vajalikke pädevusi, sest mida vaiksemaks, seda väiksemaks, seda sügavamalt ja sügavamale.

Tahaks pikalt saata kõik need tegelased, kes jutuvada sees ei pane märkama ja siis mõtlevad, et said ära salvatud....daa, kes siin loll on.... raidolikult: perse situ, kui tahad ja kui ei taha, siis tee, mis tahad, jäta mind oma haisvast mängust kõrvale!