plink-plink

Väike vihje: kui kellelgi kunagi peaks tekkima väike kiusatusekilluke minu errorituluke plinkima panna, siis võib minu käest kauni teisipäeva keskpäeval küsida: "Ega sa selle peale, mis me tuleva nädala teemaks võtame, pole veel mõelnud?". Mul hakkab praegu, kaunil kolmapäeval, ainuüksi sellest mõttest taaskord sireen undama - ma pole jõudnud veel sissejuhatusega lõpuni, kui juba on vaja uut teemat arendada. Ja nii ma nüüd ei teagi, kas see hullus ja maht, milles me kõigevägevamaid süüdistame, on ikka nende probleem või siiski igaühes meis endas kinni, sest keegi ju ei sunni. Ja oskus oma aega planeerida on eduka töö ja puhkuse aluseks (ütleb inimene, kes terve tänase hommikupooliku tundis ja sai kinnitust, et enam ei jaksa suhelda, suuga suurt linna teha, aga teooria on tugev).

Hirmhalb on vaid see, et emotsioonid on nakkavad ja kanduvad üle. Ning kuidas ma saan jääda rahulikuks, kui ümberringi on paanika - sedagi mitte sellest, et tulevik on teada tume, vaid seetõttu, et on teadmata kui tume on tume. Ometi olen ma ju kaastundlik ja empaatiline inimhing :D