Kevadmõtisklus: pilt, sõna, heli... Tunnike aega ja võimalusi, et minna avatud ustest sisse, avada lukke ja haake, kobistada lingiga või lihtsalt piiluda ja uudistada, kiigata ja siis uks sulgeda. Triin Normani ja Andres Vago muusika, Kristiina Ehini luule, Kondase keskus, hääd inimesed mu ümber ja muidugi toimiv friigimagnet.
Muusika pakkus võimalusi: näha ja luua või siis hoopis minna ise ilma avastama. Loodud pildid olid õrnad ja värelevad, tundlikud ja ausad... kogemused, mis äratasid tahte minna oma teekonnale, vaadata värske ja nägevama pilguga iseendasse. Kevadiselt: linnulaulust, sädelusest, värevusest, sõprusest ja koosolemisest, igatsusest, helgusest.
Kokkuleppe kohaselt pidi luule olema karmim, kriipivam - aga kui ta on nii läbi-läbi naiselik ja ilutsev, siis: ei olnud. Ja siinkohal on kummaline mõelda, kuidas tähendus muutub siis, kui asetada luup mujale, tuues tähelepanu alla selle, mis pole üldse oluline, sest taust jääb ju ikka taustaks. Mul on kurb, et ma ei mäleta, sest ühel hetkel ei saanud ma enam kaasa minna, minus tekkis trots ja juured kasvasid alla. Aga enne seda oli väga hea ja ma ootan paberkandjat, et siis mõnuleda ja edasi mõelda.
Ja siis muidugi Naerupall... toimis, tegutses, naerutas ja naer on ju suurepärane soojendaja, ruumilooja, lukkude avaja.
"Seetõttu, et Sa ei kirjuta ette, ei sunni, ei kohusta, vaid lood võimalusi ise näha ja kuulda, võimalusi oma piltide jaoks. Sa oled algus, viit, millest kõik välja kasvab. Sa meeldid mulle minu enese pärast, sest mulle meeldib see mina, kellel Sa võimaldad olemas olla."
Friigimagnetist niipalju, et ikka on tore, kui temagi oma toimivust näitab, aga sellisel elusal hetkel - kontrastide looja. Toredad tegelased, nii magnet kui ka friik - ja ei pane pahaks, vaid muigan ja lasen olla, sest nii saab ka, ehkki viide Ruja loomingule sellisel hetkel oli ehk liiast (lisaks vahetultkogetud kaunile veel Ruja hingekriibe ja endassetõmbumine - poleks olnud võimalust naljaks naerda, oleks väga sügavale kukkunud).
Ehk see, mis kevadel külvatud, kannab sügisel vilja ja pakkub talvel kosutust - saaks kuulda ja näha. :)
Muusika pakkus võimalusi: näha ja luua või siis hoopis minna ise ilma avastama. Loodud pildid olid õrnad ja värelevad, tundlikud ja ausad... kogemused, mis äratasid tahte minna oma teekonnale, vaadata värske ja nägevama pilguga iseendasse. Kevadiselt: linnulaulust, sädelusest, värevusest, sõprusest ja koosolemisest, igatsusest, helgusest.
Kokkuleppe kohaselt pidi luule olema karmim, kriipivam - aga kui ta on nii läbi-läbi naiselik ja ilutsev, siis: ei olnud. Ja siinkohal on kummaline mõelda, kuidas tähendus muutub siis, kui asetada luup mujale, tuues tähelepanu alla selle, mis pole üldse oluline, sest taust jääb ju ikka taustaks. Mul on kurb, et ma ei mäleta, sest ühel hetkel ei saanud ma enam kaasa minna, minus tekkis trots ja juured kasvasid alla. Aga enne seda oli väga hea ja ma ootan paberkandjat, et siis mõnuleda ja edasi mõelda.
Ja siis muidugi Naerupall... toimis, tegutses, naerutas ja naer on ju suurepärane soojendaja, ruumilooja, lukkude avaja.
"Seetõttu, et Sa ei kirjuta ette, ei sunni, ei kohusta, vaid lood võimalusi ise näha ja kuulda, võimalusi oma piltide jaoks. Sa oled algus, viit, millest kõik välja kasvab. Sa meeldid mulle minu enese pärast, sest mulle meeldib see mina, kellel Sa võimaldad olemas olla."
Friigimagnetist niipalju, et ikka on tore, kui temagi oma toimivust näitab, aga sellisel elusal hetkel - kontrastide looja. Toredad tegelased, nii magnet kui ka friik - ja ei pane pahaks, vaid muigan ja lasen olla, sest nii saab ka, ehkki viide Ruja loomingule sellisel hetkel oli ehk liiast (lisaks vahetultkogetud kaunile veel Ruja hingekriibe ja endassetõmbumine - poleks olnud võimalust naljaks naerda, oleks väga sügavale kukkunud).
Ehk see, mis kevadel külvatud, kannab sügisel vilja ja pakkub talvel kosutust - saaks kuulda ja näha. :)
Kommentaarid