hea

Põhimõtteliselt on praegu peaaegu, et hea. Sest tundub, et pikemat aega olen olnud seal, kus hea ja halb saavad (ringjoonel) kokku - on nii, et on juba teisiti. Loogikageeniuste värk - teatavasti.

Maailm pakub õudu ja toredust. Unenäod üllatavad oma reaalsuse ja sürreaalsusega.

Üleeilsest ennustusmängust, mis on seesugune, et lööd raamatust suvalise koha lahti ja paned näpu ühele sõnale peale, ilmnes, et:
"Prospero kirjeldab olukorda saarel just selliste ülbete sõnadega:
Saarel siis
veel polnud peale tähnilise värdja,
kes nõial sündis siin, muud inimest
auks-ehteks."
(Janek Kraavi raamatust "Postmodernisimi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust")

Tänane lause eelpoolnimetatust: "Nimetatud teoses ei taheta taasluua ajaloolist tegelikkust, vaid elustada mingi varasema ajastu kultuurilist kogemust, narratiivset tunnetust." :) (jää või uskuma, et ongi kosmos, sest sobib ju suurepäraselt... ja ausõna, need teod järgnesid teineteisele - tänast lauset lugesin siis, kui kirjutasin. Ilus.)

Isikliku vaatenurga eriauhind on minu käes - ma veel vaatan, kas hoian endale või annan edasi, aga pai oli kaua oodatud ja kaunikene.