Mul on selline olukord, et tööl ei käi ja kohustusi pole - jah, üsna huvitav on olla. Mõned lubadused, mis pool aastat kuklas tiksusid, on ära lahendatud ning nüüd oligi õige aeg natuke ringi sõita. Mingeid plaane me endale ei teinud ja läks nagu ikka - kõikjale, kuhu oleks soovinud, ei jõudnud ja kuhu jõudsime, seal olime pikalt ja mõnuga.
Kuna Palamusel on kasvamas üks uus inimene, keda me silmad veel näinud polnud, siis võtsimegi sihi sinnapoole. (Pluss veel interneti kasutamise võimalus, sest erinevalt minust, on mu kaaslasel mõned tööalased kohustused). Ja et ühendada hea kasulikuga, siis haarasin kaasa oma lõputöö titemütsid - enamus neist passis kenasti selle neljakuuse peaga - mõni oli juba väike ja mõnel veel kasvuruumi. (Jah, mul tiksuvad seoses selle tööga ka kuklas mõned lubadused/kohustused (paar viitamisviga on vaja lihtsalt parandada ja siis saan töö Hiiumaa poole teele saata).
Ja mõni uus plaan on ikka ka - vaatame, et kuidas kulgeb :)
Ja üksi külas olles ja üksi köögis olles mõtlesime uue saateformaadi ka välja - "Õhtusöök võõras köögis" - tuleb kasutada neid vahendeid, mis on ja sellega siis hakkama saada. Üsna põnev on. Esmalt see otsimise-periood ja siis kõik need töövahendite eripärad - meil oli igatahes üsna lõbus. (Võib-olla aitas siin kaasa ka see, et siin köögis olidki asjad üsna loogiliselt paigutatud, aga - loogikaid on ju erinevaid) Ja otsimine-planeerimine võtab kindlasti rohkem aega kui toidu enda valmistamine, söömisest rääkimata ;)Palamuselt viis teekond meid Kassinurme - vaatasime ringi siin- ja sealpool - ma pole üsna pikalt seal külas ringi tiirutanud, olen käinud lihtsalt õhest punktist teise... Sel korral leidsin suisa ühe lauda, mile olemasolust minul aimu polnud.
Kassinurmest põrutasime Tartusse, kus lahke pererahvas oli toa soojaks kütnud ning praekartulid ootasid... Mõnus hubadik ja rõõmus perenaine, rahulikust koerast rääkimata - jah, meil oli hea olla.
Järgmise päeva hommikupoolik (või päev - mis vahet seal on) viis meid kauplusesse - sealt tuli meiega kaasa üks harmoonium. Ja see vedimine ühest poe nurgast teise oli ikka pillile kohane - kõik kuulsid ära, sest need rattad, mis alla olid pandud, olid sellised kriuksuvad. Kuid, mis seal ikka: lõpp hea-kõik hea.
Pill peal, võtsime sihi Olustvere poole. Põrra-põrra, tasa ja targu me liikusime. Piilu baaris sõime taldrikutäie purgisuppi ka - ei olnud väga hea mõte, aga mis sellestki enam...
Tänu taevale ja Hele suulistele instruktsioonidele jõudsime imedemaale - tõesti-tõesti ma ei ole vist nii vaimustuses ammu enam olnud... Kõik on olemas, kõik toimib ja külalisena pole muud muret kui vaid elada ja särada. :)
Ning kui kell lõpuks sealmaal, siis hakkas neid käsitöölembeid naisinimesi ühest nurgast ja teisest nurgast kohale jõudma. Miks? Ikka seetõttu, et kõik tahtsid osa saada me väikesest sõbralikust ja salajasest inspiratsioonikonverentsist või sümpoosiumist.Ja ma mõtlen, et õnn ja rõõm on olla osaline ühtehoidvast ja toetavast kursusest - kaks aastat hiljem on ikka tore näha ja tunne on selline nagu kooli ajal - selle vahega, et kohustused ei rõhu. Ehkki, mulle tundub, et käsitööst rääkimine tegi meid kõiki veidi mõtlikuks (sest nagu ma isegi - üsna palju on saanud teha palgatööd).
Kuid õnneks on me seas paar-kolm (pluss veel vähemalt kolm, keda kohal polnud, kuid kelle puhul on üsna selge, et nad on tegijad) rahvakunstimeistri-kandidaati, kelle puhul pole isegi kõige kõrgem tase enam kaugel - pigem vormistamise küsimus. Rõõm!
Ja sinna seegi õhtupoolik läks - mind pani küll saba liputama! Muudkui vaata ja imesta :)
Järgmisel päeval seadsime sihi Tallinna poole... Kirsiks me reisitordil oli Võhma kirbukas - kellele meeldib tuhnida ja kellel on kaasa antud hea nina ning hea käsi, siis võib sealt leida ikka puhast kulda. Meie tõime oma kööki sealt paar "vana-kooli" panni, mis esmasel hindamisel näevad küll uued ja kvaliteetsed välja ning ootavad vaid sissetöötamist. Ja ühtteist veel... Soovitan külastada!
Kommentaarid