Kohtumine

Elu paneb mind ikka imestama. Vaatan järjepidevalt Õpetajate Lehe veebiväljaannet, et saaks sealse teksti enda mõtte külge haakida, aga mida pole, seda pole. Mis siis ikka - saab teisiti ka.

11.juulil lõpetas oma tööd ja tegemised siinses ilmas kasvatusteadlane Viive-Riina Ruus. 

Jah, minul ei ole olnud au tema loengus käia või tema õpilane olla, ometi on andnud põgus kohtumine tõuke üheks üsna suureks ja oluliseks sammuks.

Nimelt osalesin ma Tallinna Ülikooli juures kursusel "Õpetaja kui liider ja muutuste juht", mille raames oli ühel hommikupoolikul me kursuse külaliseks ka Viive-Riina Ruus. Loomulikult ei ole mul praegu võtta ette konspekti, mida siia ümber panna, kuid mul on väga hästi meeles see, kuidas ta rõhutas, et: "me oleme kolme rikkama riigi hulgas" - meil on targad õpilased ja head õpetajad, millest annavad aimu PISA testi tulemused. 

Lisaks rääkis ta nähtusest "kolkakoolid" - ehk siis sellest ohust, mis varitseb kohalikku väikekooli, kus kõik kõiki tunnevad ning võib levida nähtus: "juba sinu vanatädi oli selline...", mis omakorda võib pärssida õpilase õpimotivatsiooni ja -võimalusi. Kuidas see mulle meelde jäi, oli seetõttu, et mu arvates on Eestimaa nii väike - kõik tunnevad kõiki, kahe võõra vahel tundub alati olevat "see üks", keda tunnevad mõlemad. Ning eks tuleb nii väiksemas ka suuremas omavalitsuses ette olukordi, kus "ta oli ka minu õpetaja". Ja kui võtta näiteks haridusmaastik - see on ikka ka nii mõneski mõttes paras konnatiik küll - me räägime küll valdkondadevahelisest koostööst, kuid samal ajal hoiame silma peal ja "kanname hoolt" selle eest, et "omadel" läheks paremini kui teistel. Jah, mis teha, nii mõnigi kord tundub, et selline "kolkakooli sündroom" on laiemalt levinud kui vaid väikekoolides. Ja kogukonnakoolid on vist hoopiski vastupidine näide - tundmine ja seotus on pigem toeks ja turvavõrguks kui takistuseks.

Ja kolmas, see minu jaoks kõige põhilisem, oli tema idee "õpetaja puhkuse aastast" - et õpetajatel võiks olla iga N aasta tagant üks tasustatud puhkuse ja enesetäiendamise aasta. Aasta, mil võib rahulikult erialast kirjandust lugeda, vabatahtlikku tööd teha, reisida, uusi oskusi õppida ja muul moel end arendada. Ikka selleks, et olla parem inimene ja parem õpetaja.

Minule "äris" ta selle viimase idee maha - ju oli lihtsalt "õige hetk" ja ma olin valmis kuulama ja kuulda võtma seda "targemat", kes ütleks välja need mõtted, mida ma ise ei saanud veel sisekõnest väljapoole. Nüüd olen ma vist küll juba aasta ja pea teisegi seda õpetajaametist puhkamist nautinud - tundub, et puhkus on kandnud vilja: juba on nii, et lisaks sellele, et mõni idee puudutab, tekib üha tihedamini tunne, et: "tahaks kaasa rääkida; tahaks teisiti teha" - ja mulle tundub, et see on "alustuseks üsna hea" :)

Niipalju siis sellest kui oluline võib mõni lühiajaline kokkusaamine olla... minu jaoks oli see kohtumine õpetajaga. Mõelda vaid, kolm mõtet, mida ei pea paberilt maha lugema, vaid mis on alati olemas - seda ikka annab järgi teha.

Aitäh!

Jah, asju ei pea mitte õigesti tegema, vaid tuleb teha lihtsalt õigeid asju. 

Ole vaid tark ja oska end (või mis parem veel - endast targemaid)  kuulata.

Olge hoitud!